68

Maja mere ääres
tunneb alati, et ta on laev,
vaevu randunud.

Igal ööl ta rändama läheb
mööda otsatuid ookeane,
aegu ja avarusi.

Ta ümber triivivad tähed,
ta südames nutab lee,
mida keegi ei läida.

Nagu igatseb peremeest koer,
nii majagi mere ääres
oma kaptenit ootab.
 

9

Skalpell ja metronoom
mu isa klaveril
enda vahel hoidsid vaikust,
kui ma olin laps.

Nüüd alles, aegamööda,
olen hakand kuulma,
mõistma
nende kummalisi lugusid.

Imeõhukeseks ihuvad need aja.
 

15

Kui surmahirm saab nii suureks,
et pageda enam ei jõua,
siis sööstadki talle vastu.

Siis karataksegi kuristikku,
peadpidi gaasiahju,
läbi peegli. Kuis keegi.

Hirm on hirmsaim
gravitatsioon.
 

33

Keskealine ja ülekaaluline
depressiivne alkohoolik
soovib osta köit.

Võib olla linane,
veel parem kanepine,
eelistatult sõbrahinnaga.

Ta meelelaad on must ja mereline,
ta ammuilma juba sõlmi harjutab
metoodilises meeleheites, üksi
ta tõrvab paati, lapib purjesid.

Vett üha paiskub taeva väravaist.
 

74

See, mis on, on väljendatav
ühes teises keeles,
mille unustame sündides.

Mõnikord paar sõna siiski meenub –
näiteks mererannas köndides
ilma mõteteta, ilma muredeta,
ilma ainsamagi sendita …

Kivid kõnelevad seda aegamisi
aga täiesti aktsendita.
 

76

Kõndisin mere ääres
kaua, korjates maast
üles ühte ja teist.

Kodus kallasin koti tühjaks:
üksteist kivi ja üks
linnusitane luuletus.
 

35

Kolm on neid koopas:
mees, naine ja mõõk.
Kõik muu on vaid varjudemäng.

Kas ma ütlesin: tuli?
Tuli oli ja on
kestev tulevik, tulev riik
koopas, kääpas ja kirjas.

Iidne riitus seob sõnad –
maagia rütm,
ühtaegu ümin ja hümn
pärast maailma –

maailm pärast.
 

62

Homme on kõigi valgus.

Voltides maailma kokku ja lahti,
lapates lehti ja lugedes tähti,
ununeb mõte,
millest sai algus.

Veres see rändab ringi,
veele veel kirjutatakse see.
 

69

Võta siis pealegi, päike,
mu kevadarga keha,
mis kaua on külmetanud –
sellest saati, kui läksid
üle pöörijoone ja jäid.

Siin pole midagi uut –
talvel hundid ja suvel sääsed –
ja mööda maailmaranda
uitab kui meelest ära
uppund madruse pruut.

77

Elu elav väljendus voogab
vahetpidamata, vahet tegemata,
vaba, lõpmata varjundiküllane,
vaikne ja igivägev.

Kunst on otsustada,
kustmaalt see on kunst.
Lainetelugejal ikka on oht
kaotada ookean.
 

79

Selleks, et elada selgemalt,
sukeldun sügavamale
keele või une põhja,
lootuses tabada
tõehetke tõlkehelk.

Kus ja kes sa ka poleks,
mängu ilu on üks:
püüda kinni, et
lasta lahti.
 

90

Karm, napp on põhjamaa valgus.
Rege veavad siin rasked varjud,
valvavad öökullid, hundid.
Sõna krigiseb hammaste all.

Ma ei tea, ma ei oska siin olla,
ma külmetan ajaloo käes.
Kõik piirid on puurid,
iga lugu on lukus.

Millest mina räägin, on
tolmukübeme tants
põhjatus päikeses.