1.

Lõunas öeldakse: linnud lendavad suveks põhja

Uhked toonekured patseerivad talvise kõrbelinna kasbah
müüridel savist kindluse esirindel nagu soldatid

Lumivalged suled, eebenipuuvärvi tiivad
veripunane nokk ja muinasjutt

Nad toovad õnne, öeldakse
ja nad toovad lapsi
lapsed toovadki õnne
öeldakse ja pilgutatakse silma

Kas jääd ööseks,
sina lumivalge nahk,
eebenipuuvärvi juuksed
ja veripunased huuled
Kas jääd?

2.

Mõni minut pärast päikesetõusu kõnnin kastesel külmal niidul
ja korjan paar lille, mille nime ma enam ei mäleta
Korjan, et mu tagasihoidlik laud saja-aasta vanuses talus oleks
ilus, kui ma oma hommikuteed joon
           pool tundi
hiljem
Tagasi tulles ma mõtlen, et huvitav mitu päikesetõusu tagasi
ma Sind viimati nägin ja kuidas
           Sa lõhnasid
Ja siis lööb mu süda ühe löögi liiga palju

3.

Mitu inimest mahub ühte kanuusse?

Oleme just heitnud ankrusse keset inimtühje
saari, valged rannad ja mangroovid
ja juba on meid märgatud

Terve perekond, isa, ema ja kolm väikest last

Nad sõuavad meie juurde, tumedad näod, käed
seljas t-särgid, helevalged hambad, suud nagu noorkuud,
mees tõstab üles kaks ananassi, nad tulid
kaupa tegema, naine otsib ehteid,
vanim poeg kühveldab kanuust vett välja

meil pole ühist keelt peale kehakeele aga sellest piisab

jutud saavad räägitud, mida nad siis vastu tahaksid
kas jahu või suhkurt või soola? pliiatseid, õngekonkse
nad laiutavad käsi, ükskõik, andke meile midagi
meil on ükskõik, all kokpitis leiame

väikse koti jahu, mõne mänguasja ja ühe minu
vana kleidi. See on ilmselt rohkem kui oodatud
ikka veel on neil need suured naeratused, üle terve näo
ja nad noogutavad ja arutavad midagi omavahel

võib-olla on teil ka pisut maiustusi lastele

ja siis kui nad koju jõuavad, ananassikoored hulbivad vees
nemad aga astuvad oma bambusest hütti
lapsed jagelevad kommide üle, naine proovib selga kleiti
ja see mees istub maha, seljaga videviku poole
suul seesama pimestavvalge suur naeratus

4.

Selles unenäos ujun ma
maailma suurimas ja siniseimas
basseinis neli tuhat meetrit sügav
sinine kui ookean

hulbin nagu millimallikas
mitmemeetrised kõrvetavad
kombitsad hõljun
nagu nautiluse tühi kest

esialgu kaaluta aga siis
saan raskeks
ja vajun vaikselt alla
päiksekiirte helk veepinnal
papagoikala uudistab nokk õieli
rinnus rebib ja kõrvetab

mida sügavamale seda pimedam
päris põhja ei jõuagi
sisemus ei pea rõhule vastu
aga mul ei lasta
taas algosadeks laguneda

see on Shesha
tuhandepealine madu
kes järsku hoiab mind
nagu Vishnut
jälle helesinisel veepinnal
vastu sinist taevast
hulpimas mööda lõputu suurt
unenägu mööda ookeani
maailma suurimat ja sinisemat
basseini

5.

Öösel
mustade pilvede all
kaks kalameest
sõuavad puises kanuus

Vaatavad iga kivi alla
kuulatavad igat häält
Kõik nende meeled ja võrgud on valmis

Sama kanuuga
ja ikka samal merel
just nagu nende esiisad
kümme tuhat aastat tagasi

Püüavad kalade und