I.

roheliste servadega
tiik on kasvand sambla sisse
nagu plaat
puud tõusevad üles
igas kaares
ja ümberringi on habemeta vanaduse lõhn
kas te ei tahaks samamoodi lõhnata

me tahame samamoodi lõhnata
aga vee lõhn on tugevam kui meie
ta on niisama tugev nagu valgus puude all
ja tuul latvade kohal
kas me oleme selles süüdi

ei me ei ole süüdi
valguses ja tuules
aga me oleme süüdi selles
kui meil on hirm
ja kui me saame nii vanaks
et kõike peab käega katsuma

me oleme süüdi selles
kui me ei mõista
ütle mida ma peaksin tegema

ja sa ütled
ja ikkagi naeratad

II. VENNAD VOITKAD

üks kiir tungib läbi tihniku
rohelise sambla valdustesse
ta valgustab mände ja pehmeid kive
ja punkri avatud sisemust

punker on tühi ta tugevad narid
on terved ja ootavad magajaid
nad pakuvad pelgu ja sooja ja vaikust
maa-aluses katedraalis

üks hambahari lavatsi peal
on jäänud puhtaks loputamata
küllap vist pesijal hakkas kiire
või ei saanud ta ojale minna

igal pool hingavad ümberringi
palusammal ja kaksikhammas
kerkides õrnalt ja märkamatult
rebase jalajälgedesse

ta tuleb mustikavarte vahelt
teeb ringi ja keerutab nuuskides kaela
siis tõstab pea vaatab varviku poole
ohtliku maailma pilguga

kilpjalad õõtsuvad kahisevad
keegi on läinud siit püssiga läbi
raua ja naha lõhna on tunda
see hõljub õhus ja virvendab

pealinnas pankurid tulevad kokku
komsomoli muhedal meenutusõhtul
kaotavad enese tulumaksu
ja lendavad õndsaile saarile

ega ma nüüd ei tahagi öelda
et samblalapp oleks pealinnast kaugel
pealinn on väga ligidal
seepärast ongi siin metsas nii mahe

III. MÄNNI-ASJU

Mänd on väga ilus.
Paavo Haavikko

1

No näedsa, see mänd on nüüd ilusasti kokku murtud
ja elab pea kohal.
Tal on üks tõlgitud teenija sees.
Jookseb täpselt minu silmade vahelise keskmise kauguse
poole, ja midagi on valesti läinud,
kohe parandan.
Nüüd on meie seas neid, kes on teist nägu kui meie.
Näiteks vanad inimesed. Ka nende sõbrad.
Selle männi tunnuseks on seekord väga pikk patsipael
ja piitsapiug seljal,
üks Inglise orden persse peal.

2

Mänd on niimoodi ehitatud, et tema kõrval
ei või olla teist mändi.
Tegelikult on, aga kaugemal. Siis
tuleb võtta kahe näpu vahele oma kõige peenem
juuksekarv.
Hobused on teile tänulikud.
Nende silmad on nagu öökuningannad.
Nõrgub pea tohutu suurtest pragudest sisse
süütab sigareti joondu valvel lühike.
Selles mõttes on mänd universaalne, aga
tema struktuur pole mingi puu-diagramm, vaid
kloostri raamatukogu,
vana Jorge Luis Buñuel.

3

Tulime kahekesi mööda pikka koridori edasi.
See oli sumeri kooliõpetaja.
Tema kõrvades olid sisalikud.
Naeratasime.
Ta lubas, et annab meile valusa õppetunni, valgustades
vesta neitseid.
Panime seda hästi tähele.
Mis ta ütles, et me ei ütleks.
Kahel pool teed on täpselt ühesuguseid põõsaid.
Kes kurat need siia istutas, seda teab ainult see
mänd.

IV.

Murenemine, liha tuleb luudelt lahti
ja hõljub vabalt ruumis, poolläbipaistev
nagu millimallikas, roosakas, kiuline,

vaatan lihast läbi, sisikond tasapisi
hargneb lihale järele, lihaga kaasa, nahk
on rebenenud ribadeks ja liblendab

tuuletõmbuses, teen mitu akent
lahti ja see kõik hajub akendest välja
õue peale ja räästaste külge, puuokstesse rippuma,

varesed tulevad, meie õue vanapaar,
kisuvad liha ja soolikaid, nokivad naha auklikuks,
küll nemad juba teavad, pisikesed linnud

kõrgetel mändidel vaatavad pealt, musträstas
liristab pikalt ja vindid alustavad uuesti
selget puänteeritud juttu, vabanemine, mure-

nemine, toasügavuses
kontide kolin.

V.

Kondid. Kõik olid laotud ilusti riita,
säärekondid, sõrmekondid, ribikondid, reieluud,

pealuude virn veel omaette, teistest uhkem
ja suurem, avara kandilise augu põhjas läikis

natuke vett. Vees aga peegeldus võllamäe taevas,
rahutu, siiruviiruline, äikese-eelne loojangu-

taevas, tõmmu noor bokser lasti vahiputkast
lahti, kümme inimest seisis kondikuhjade vahel ega

liigutanud. Valetame valvurile, ütles keegi, valetame,
et meie olime siin väljakaevamistel, arheoloogia

praktikandid, tulime tagasi tööst vabal ajal
ja läheme kohe ära. Seda juttu kuuldes nuhutas bokser

õhku, puristas, vahtis lollakalt ringi ja asutas end tagasi
vahiputka poole. Pettunud valvurid

pidasid omavahel nõu, tegid värava lukust lahti
ja soovitasid meil ära minna. Aeglaselt, mõtted, pilgud

ikka veel kondihunnikul, tehtigi seda, võllamäe värav
kolksatas kinni, mädajärv jäigi leidmata,

see, kuhu visati ärarebitud ihuliikmed, keeled, silmad,
soolikad, maharaiutud käed,

muudki, mis üle jäi, kui keegi jälle oli rattale
tõmmatud või neljaks kistud, küllap veelgi võimalusi oli,

aga äraveetud mäe õõnsa kandilise aseme peale
kerkis kõrgete mustade seintega, esinduslik läikiv pank.

VI. SURM LÄHKRIS

vanal ajal, Venevere vallas
ei maksnud üks peremees oma sulastele palka
poiss sai pätsi leiba ja lähkri õlut
ja hulga lambaliha teele kaasa

õhtul jõuab sulane metsa veerde
istub künka otsa ja hüüab: tulgu,
kelle kõht on tühi, ja aidaku mind
ära süüa seitsme aasta teenistus

väike hall mehike kargab maa seest välja
kes oled? olen altilma vanapoiss
ei, ütleb sulane, sinust ei ole ma kuulnud
ja tundmata isikule süüa ei anna

kohe ilmub ülalt üks teine mehike
aga palju vanem, ja pikema habemega
kes oled? no ma olen taevataat ise
jaa, ütleb sulane, sinust olen ma kuulnud

oled ilma ja taeva peaperemees
annad ühele palju ja teisele jälle vähe
seitse aastat ma teenisin, juba oled sa siin
ja tahad oma osa, sulle ma küll ei anna

kutsub sulane kolmandat korda
ja tuleb üks keskealine mees
kes oled? tead, ütleb, mina olen surm
hea küll, võta liha leiba õlut

sinule hea meelega annan
sest sina oled õigusetegija
igaühe käest võtad sa ühetasa
tahan sinuga süüa ja purjugi juua

oli toidus söödud ja lähker tühi
küsib sulane: ütle ometi, surm
kuidas alati igalt poolt pääsed
läbi kinniste uste ja akende sisse?

see on kerge asi, praalib purjus mees
näe, lähkril on pisike suuauk
ma pääsen hõlpsasti siit läbi sisse
ja silmapilk oligi lähkris surm

kohe pani sulane lähkrile punni
läks Võsu randa ja uputas kividega
pärast seda oli Siimuna kihelkonnas Veneveres
seitse aastat surmast suur puudus

lapsed ja noored kasvasid priskelt
aga vanad kanges hädas igatsesid surma
raugad ägasid oigasid, surm kallis surm
miks sinagi oled meid põlanud ära

seitse aastat hiljem Võsu kalamehed
leidsid ranna äärest ühe lähkri
vesi oli määndanud paelad katki
ja lained uhtusid ta randa

kui punn löödi eest, hüppas suuaugust välja
kondine mees, tänas südamest kalamehi
ja tõttas endise töö juurde, ranna äärest
heinaniitja käest vikatit õlale võttes

lähkris oli nälg liha luudelt nii ära lõpetanud
nagu ta praegu veel välja näeb

igatseb aga keegi veel Veneveres surma
öeldakse, ehk on surm jälle lähkris

[Simuna lugu, jutustas Gustav Mägi, 1906]

VII.

Käisin mere ääres, aga tuul
oli liiga tugev. Lesisin
lamedal kivil.

Tiirud vastu tuult. Lehed
käivad laperdades tagurpidi.
Soe kampsun.

Eile tulin tagasi läbi poolkadariku,
loojangu kuivade mändide vahel
sirelaste tants.

Nad ripuvad õhus ühel kohal,
põhja-lõuna suunaliselt, pinisedes nagu
kõrgepingeliin.

Mõtlesin, et see on kõrgepingeliin.
Aga tiivulised läbipaistvad kehad
pikkadel tiibadel,

nägin seda, õhus loodud mustrit
kolmel või neljal tasapinnal
püstloodis. Peaaegu püstloodis.

Siis äkki segadus, sumin, kokku-
põrked, hetkeks moodustub õhus
ebamäärane sissepoole suunatud pundar,

kuni äkki taastub tasakaal. Samal
pinnal, samades punktides, samas
rütmis, vahetatud kohtadega.

Liikumatu tants õhus. Päike
viltu seda lõikamas mändide vahel,
nagu püstkoja suitsuviirge.

Vaatasin kümme minutit. Läksin
siis edasi, tagasi tulles
kohta enam ei leidnud.

VIII. KUU PAISTAB, KOOLJAS SÕIDAB

üks lesknaine istus
õhtul voki taga
mõte käis kadunud mehe peale

korraga uks läheb lahti
mees astub sisse, tere naine
anna mulle süüa

naine toob hernesuppi
ja keedetud mune
mees sööb, aga imelik söömine

võtab herned supist välja
lõikab pooleks ja jätab koored järele
munad jälle sööb kõige koortega

naabrilapsed piiluvad
ukse vahelt
ei see ole õige mees

mehel hakkab kiire, pane riidesse
me läheme saaniga sõitma
istuvad saani, mees võtab ühe inimese käpa

ulatab naisele: söö
aga naine
pani käpa saani põhja

mehe ümin:
kuu paistab, kooljas sõidab
ilus-armas-kallis, kas kardad?

ei, vastab naine, mis ma kardan
kui oma armuke juures
mees aga hüüab: käpp, kus sa oled?

saani põhjas, vastab käpp
miks sa teda ära ei söönud, küsib mees
eks ma ta ikka söö, vastab naine

mehe ümin:
kuu paistab, kooljas sõidab
ilus-armas-kallis, kas kardad?

ei, vastab naine, mees hüüab:
käpp, kus sa oled?
perse all, vastab käpp

miks sa ta senna panid ja ära ei söönd
eks ma ikka söö
juba jõuavad kõrtsi juurde

mees läheb kõrtsi, naine vahib ja näeb
et ta nagu koer mööda kõrtsi põrandat
lauaalust ja nurga ääri jookseb

ja konta närib
naine paneb käpa oma südame juurde
istuvad jälle saani, kihutavad edasi

mehe ümin:
kuu paistab, kooljas sõidab
ilus-armas-kallis, kas kardad?

mis ma kardan, ütleb naine
kui oma armuke kõrvas
käpp, kus sa oled? südame all

vastab käpp, mees aga mõtleb
et nüüd naine käpa ära sõi
jõuavad surnuaiale

mees kaevab auku, naine seisab kaldal
kui kaevajat enam näha ei ole
võtab riided seljast ja säeb ühe risti otsa

ise jookseb ihualasti
kirikuõpetaja juurde
kibekähku jutustama oma lugu

mees ulatab augu kaldalt
naist sülle võtma, kisendab aga
ai ai kõva on!

pistab õpetaja poole naise järele
seal kisendab tema ukse vahelt
kärnäu! andke minu oma seie!

palja naise sõrmest
võtab õpetaja laulatusesõrmuse
paneb saha otsa ja teeb ahjus tuliseks

ulatab ukse vahelt mehele
see krahmas sõrmukse ja läks
nii suure kolina ja mürinaga minema

et õpetaja maja ukse piidad
ja korstna otsad maha kukkusid

[Jõhvi lugu, kirja pannud D. Timotheus, 1889]